Jani seiklused Varjudemaal

Kirjeldus

“See, kes seal kõnnib, peab küll tillukene olema ..” arutles Jan ja otsekui vastuseks tema mõttele kostus koridorist: tip-tip-tip-tip-tip ja vaikus, millele järgnes ümberpööramisega kaasnev kontsakriuksatus. Siis jälle: tip-tip-tip-tip-tip, vaikus ja kriuks.
“Huvitav-huvitav,” arvas Jan. “Kes ta ka ei oleks, on ta nii tilluke, et ma teda kartma küll ei pea …”
Ta tõusis ettevaatlikult voodist, võttis peeglikapi sahtlist taskulambi ja hiilis ukseni. Samal hetkel, kui ta kavatses taskulambi kapinurga taha suunata ja sisse lülitada, kostis peenike hääl põranda lähedalt:
“Ära tee! Pimestad mu ära!”
Jan võpatas korraks, aga ei põgenenud. Peenike hääl jätkas:
“Saatsin Krabistaja minema, eks ta oli sind vist juba ära kah tüütand … Pealegi on tal pea viimasel ajal igasugu segaseid mõtteid täis ja üldse on tal vist aeg pensionile minna.”