Ajaväljad

Ajaväljade laotuse taga

säravad sinised silmad.

Leppima harjunud mõistus ei jaga,

millest ta elus jäi ilma.

Ükskord me nagunii laseme lahti

kõigest, mis koormaks ja paha.

Ometi elus ei leia me mahti

vaadata laotuse taha.

Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat?
Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Psühholoogid on uurinud aja taju ja leidnud, et see sõltub meie tähelepanust, keskkonnast ja isiklikest kogemustest. Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest.
Kultuur mõjutab meie arusaama ajast. Mõned kultuurid elavad olevikus, teised minevikus või tulevikus. Aeg on seotud ka rituaalidega – sünnipäevad, pulmad, matused. Need sündmused annavad meile tunde, et aeg on mõõdetav ja oluline.
Ometi me ei tea, mis on aja sügavaim olemus. Me mäletame minevikku, aga me ei tea, mis on tulevik. Me loome ajalugu, aga me ei tea, mis on meie igavikuline eesmärk.
Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused.
Aitäh, et leidsite aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga!

Heiki Vilep
Tartus, veebruaris 2024

Karl-Martin Sinijärv kirjutab ERR kultuurirubriigis raamatusoovitustes:

Heiki Vilep “Ajaväljad” (2024)

Heiki Vilep on mu minevikupildis ägedusliku blues’i-vanana figureerinud. Ja vahva lastekirjanikuna. Luuletajana on ta mu radari alt läbi liikunud. Ju liikunuksid ka “Ajaväljad”, ent näe, läks teisiti. Lugesin ja esmalt meeletut elamust ei paistnud, tavaline hea eestiluule. Harilikku halba eestiluulet näeb ikka kordades rohkem. Ent! Selle korraliku ja kohati vaimuka ja ajuti lüürilise ilusti vormistet tekstistiku sees on mõned sõnastused, mis ajasid mind nutma ja panid hooga kaasa minema, mõtlema, et kas tõesti. Jah, tõesti. Kui pidanuksin mineva nädal koostama ülevaatlikku antoloogiat Eesti luulest, siis vaevalt mul Vilep esimesse valikusse jäänuks. Täna jääb. Te leiate need luuletused ise üles, lugemist väärib kogu raamat. Jama ei ole, tekste, mis vääriksid lauluks kujundamist, on vägagi. Üks hea üllatus oli see teos.

Karl-Martin Sinijärv, 2024