Rubriik: Romaan “Unelmate linn”

Mihklipäeva hommikuks olin ma surnud. Poeg Mihkel leidis mu oma voodi kõrvalt tugitoolist. Päike oli just hakanud seinale kardina mustrit maalima ja ülakorruselt kostus jalgade müdinat. Ikka veel unisena silmi hõõrudes piidles poeg mind kahtlevalt. Tugitooli kõrval vaibal lebas pooltühi viinapudel, mis haises puskari järele. Mu vasak käsi oli inetult pudeli poole rippu, justkui haaranuks […]

Tihti olen tabanud end mõttelt, et elu on nagu linn. Vanemaks saades hakkab inimene aja jooksul ajusoppidesse kogunenut korrastama. Tillukesed mälestuste arhitektid siblivad alateadvuses ringi, paigutades tähtsuse järjekorras riiulitelt riiulitele mälupilte sündmustest, valikutest ja unistustest. Riiulitest saavad ruumid, ruumidest hooned, hoonetest linnad. Kui mõni arhitekt väsib ja eksib, võivad sel olla ettearvamatud tagajärjed – nii […]