Autor: Heiki Vilep

kirjanik

Mihklipäeva hommikuks olin ma surnud. Poeg Mihkel leidis mu oma voodi kõrvalt tugitoolist. Päike oli just hakanud seinale kardina mustrit maalima ja ülakorruselt kostus kellegi jalgade müdinat. Ikka veel unisena silmi hõõrudes piidles poeg mind kahtlevalt. Tugitooli kõrval vaibal lebas pooltühi viinapudel, mis haises puskari järele. Mu vasak käsi oli inetult pudeli poole rippu, justkui […]

Tihti olen tabanud end mõttelt, et elu on nagu linn. Tillukesed mälestuste arhitektid siblivad alateadvuses ringi, paigutades tähtsuse järjekorras riiulitelt riiulitele mälupilte sündmustest, valikutest ja unistustest. Riiulitest saavad ruumid, ruumidest hooned, hoonetest linnad. Kui mõni arhitekt väsib ja eksib, võivad sel olla ettearvamatud tagajärjed – nii mõnigi ruum võib riiulite liialt erineva koormatuse tõttu kokku […]