Tihti olen tabanud end mõttelt, et elu on nagu linn.
Tillukesed mälestuste arhitektid siblivad alateadvuses ringi, paigutades tähtsuse järjekorras riiulitelt riiulitele mälupilte sündmustest, valikutest ja unistustest. Riiulitest saavad ruumid, ruumidest hooned, hoonetest linnad. Kui mõni arhitekt väsib ja eksib, võivad sel olla ettearvamatud tagajärjed – nii mõnigi ruum võib riiulite liialt erineva koormatuse tõttu kokku variseda, tuues tihtipeale kaasa kogu hoone kokkuvarisemise.
Igaüks meist on vähemalt korra elus pidanud süviti analüüsima ennast ja oma elu, et saada lahti tahtmatult tehtud ja saatuslikuna tunduva vea lootusetust painest. Ehk siis, tegelenud eneseanalüüsiga. Psühhoanalüüsi korral viib seda läbi terapeut. Väga raske ja eriti piinliku või intiimse mure korral aga ei otsita enamasti abi psühhiaatrilt või lähedaselt sõbralt. Oma kõige mustemad mõtted jäetakse ikka enda kanda ja lahata.
Väiksemate murede puhul piisab tavaliselt südamepuistamisest, loogilisest arutelust, järelemõtlemisest, eneserahustamisest, andestamisest, aja möödumisest jms. Reeglina piirdub siis asi kergema või raskema stressiga, probleemi teadvustamisega ja lõpuks lahendamisega.
Kui aga satutakse konflikti oma tervikliku „minaga”, kui juhtunu olematuks tegemine tundub ainsa lahendusena, ei aita ei südamepuistamine ega andestamine, aja möödumine ega loogika.
Klassikalise psühhoanalüüsi puhul ei tehta konfliktist esiotsa juttugi. Niinimetatud patsient meenutab kaootiliselt kõike muud kui läbielatut. See aitab tal toestada oma vasturääkivuste raskust ning välja mõelda põgenemisteid ja vabandusi.
Ja kuna mul polnud tol hetkel, mil minuga juhtus midagi sellist, mis kasvas konfliktiks iseendaga, terapeuti kusagilt võtta, otsustasin ta välja mõelda. Mõtlesin välja tegelase, kellele panin nimeks Kohtunik. Kohtunik pidi ära kuulama mu kaootilised meenutused ja otsustama lõpuks mu saatuse.
Kõiki ärakuulamisi ehk seansse ja iseenesest tekkivaid mälupilte otsustasin piltlikkuse mõttes tähistada küngastega oma teadvuse tühermaal. Künkad pidid lõpuni mõistetuna metamorfeeruma imelise arhitektuuriga hooneteks ja hoonetest pidi sündima Unelmate Linn. Linn, kus valitseb harmoonia ning selgub asjade ja juhtumiste seaduspärasus, paratamatus ja olemus.
Nii me siis läksime – mina ees ja Kohtunik järel. Mõnikord vastupidi.
Lõpuks jõudsime lagedale väljale, kust ei paistnud mitte ühtegi kõrgendikku. Seisin kikivarvule, vaatasin kaugusse ja nägin kõikjal vaid lõputut tühermaad.
„Kas see ongi kõik?“ mõtlesin. Istusime paljale savisele maale ja ma nõudsin Kohtunikult:
„Tõesta mulle, et mitte midagi on kõik ja ma ei otsi enam!“
„Sinu probleem ongi lahenduseta. Seepärast näedki tühjust,“ muigas Kohtunik. Tõusime ja astusime edasi silmapiiri poole.