Mihklipäeva hommikuks olin ma surnud. Poeg Mihkel leidis mu oma voodi kõrvalt tugitoolist. Päike oli just hakanud seinale kardina mustrit maalima ja ülakorruselt kostus kellegi jalgade müdinat. Ikka veel unisena silmi hõõrudes piidles poeg mind kahtlevalt. Tugitooli kõrval vaibal lebas pooltühi viinapudel, mis haises puskari järele. Mu vasak käsi oli inetult pudeli poole rippu, justkui haaranuks veel viimse võimaluse järele, pea oli ebaloomulikult sügavalt kallutatud paremale õlale ja kergelt tooni muutnud püksisäär viitas hiljutisele põie tühjenemisele. Näkku oli vajutatud küsimus, millele keegi polnud suutnud veenvalt vastata. Ma lahkusin sama vaikselt ja alatult, kui olin viimaste kuude jooksul elanud – midagi andmata ja midagi tahtmata.
Trepilt kostsid Kati hommikuselt laisad ja lohisevad sammud.
"Mihkel! Oled sa juba üleval?"
"Emme, issi magab täna kuidagi imelikult."
"Soh, see kah lõpuks koju jõudnud!"
Vaatasin kõike pealt ja ei tundnud vähimatki kripeldust hinges. Hõljusin lae all edasi-tagasi, tundes vastikust asjaolu vastu, et ei pea enam pead parandama. Kati põlvitas mu maise keha ees, põsk vastu mu jahtuvat põlve ja vahtis pisaraid täisvalgunud silmil lõpmatusse. Mihkel hoidis emmest kinni ja ei osanud midagi teha. Isegi nutta.

Matused olid perele koormaks, sest maha olin ma joonud kõik – sõpruse, partnerluse ja tutvused. Muid sissetulekuid, kui minu juhuslikud sahkerdamised ja Kati pensionisuurune palk, meil viimasel ajal polnud.
Selga pandi mulle tume triibuline ülikond, mille olin kasuisa matuste puhuks kaubamajast ostnud. Need olid mu kõige kallimad riided ja ma olin nüüdki veel pisut nördinud, kui mõtlesin vanamutikestest sugulastele, kes olid valmis isegi kirstus kuuevärvlit näppima ja pärast omavahel materjali üle vaidlema. Ega ma neile sellepärast väga pahane ka olnud.
Mis sugulastesse puutub, siis neid oli kohale tulnud vaid kümmekond ja kirstutassimise juures läks tarvis paari kontvõõra abi. Kabelis lae all hõljudes püüdsin mõistatada, kes kui palju mind leinab. Elus olles oleksin pidanud seda alatuseks, nüüd aga pakkus see puht raamatupidajalikku huvi. Tulemus oli liigutav – mitte keegi otseselt ei kirunud."
Matusepillimehed olid kabelinurga taga pudelilt punni maha võtnud ja soojendasid pasunad kaenlas sisikonda.
Vahepeal oli vaimulik oma kõne lõpetanud ja ma mõtlesin, et järgmine kord kirjutan selle küll ise. Olin kogu elu olnud arvamusel, et vähemalt matustel võiks inimese kohta rääkida tõtt ja ainult tõtt. Ilustamata. See, kuidas mu vääritut elu nimetati lühikeseks imeliseks silmapilguks, ajas lihtsalt iiveldama."
Maeti mind kenasti kasuisa kõrvale, nagu me eluski poolvägisi-poolleppinult olime olnud. Tundsin valusat pistet kusagil südametunnistuse kandis, kui mõtlesin, et kasuisa pidi mulla alla minema märksa odavama ülikonnaga. Pole midagi, vana - lohutasin - selle eest oled sa poole puhtam poiss kui mina! No panid endisele naisele telekaga pähe – mis siis! Mina lihtsalt ei hoolinud. Kellestki ega millestki.
Kirst kolksatas põhja ja rahvas loopis peoga mulda peale. Mõni kiirustades, mõni aeglaselt. Kaugemad sugulased viskasid kiiremini.
Kui hauakaevajad olid oma töö löpetanud ja viinad kätte saanud, teatas Kati peielaua asukoha, mida kõik juba niigi teadsid.
Esimesena pidas oma kõne vaimulik, kes tegi sõnu sedapuhku eriti püüdlikult, kuna oli raha juba kätte saanud. Kui ta püüdis jällegi härdusega meelde tuletada mu süütut ja puhast eluteed, loksutasin tema pitsist viina maha. Selle peale muutus vaimulik näost kaameks, pomises omaette midagi segast ja lõpetas kiirustades sõnadega:
„Kadunukese terviseks!”
Enne kui öeldu rahvani jõudis, oli laenuvaimulik juba minekut teinud ja inimestel ei jäänud muud üle kui pits minu terviseks tühjaks juua.
Siis tõusis püsti üks tädidest ja alustas:
"Seltsimehed!"
Tädil oli neli klassi haridust ja ma andsin talle kogu järgneva kõne lihtsalt andeks.