Varjundid

Kirjeldus

Varjunditest

„Varjundid“ on rännak inimese sisemisse topograafiasse – sinna, kus valgus ja pimedus ei ole vastandid, vaid sama maastiku eri kihid. Need luuletused ei püüa maailma siluda ega pehmendada. Nad ei vabanda, ei palu luba, ei varja oma toorest palet. Siin on valu, mis ei taha vaibuda; iha, mis ei küsi moraali; armastus, mis on kord päästev, kord hukutav; ja elu, mis voolab edasi ka siis, kui inimene ise hetkeks seisma jääb.

Selles kogumikus on midagi ürgset. Midagi, mis meenutab, et inimene ei ole kunagi ainult üks – mitte ainult armastaja, mitte ainult kannataja, mitte ainult otsija. Ta on kõik need korraga. Luuletustes põimuvad intiimsus ja jõhkrus, hellus ja teravus, lapsepõlve mängud ja täiskasvanu maailma karmid tõed. Mõni tekst naerab läbi pisarate, mõni karjub läbi vaikuse, mõni sosistab midagi, mida lugeja võib kuulda alles hiljem, kui raamat on juba kinni pandud.

„Varjundid“ ei paku vastuseid. Ta ei ütle, kuidas elada, keda armastada või millal lahti lasta. Kuid ta näitab, et kõik need hetked – need, mis teevad haiget, ja need, mis panevad keha värisema; need, mis sünnivad pimeduses, ja need, mis helgivad nagu üksainus süüdatud täht – on osa ühest ja samast inimlikust kogemusest. Iga luuletus on nagu väike aknake, mis avaneb mõnele tundele, mõnele mälule, mõnele varjule, mis meis kõigis elab.

Selles raamatus on palju öeldud, kuid veel rohkem on jäänud ütlemata. Varjud ei kao, nad lihtsalt nihkuvad. Ja võib-olla ongi luule koht just seal – nende varjude vahel, kus sõnad saavad lubada endale ausust, mida argipäev alati ei luba.

Kui lugeja sulgeb selle raamatu, jääb midagi siiski õhku. Kerge värin, soe hingetõmme, mõni küsimus, mis ei vaja vastust. Sest lõpuks ei ole oluline, kas me loeme neid tekste armastuse, valu, iha või mässu pärast. Oluline on, et nad puudutavad. Et nad jätavad jälje. Et nad tuletavad meelde, kui mitmekihiline võib olla süda.

Need on Maarja varjundid. Aga iga lugeja leiab siit lõpuks ka enda omad.