Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat?
Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Psühholoogid on uurinud aja taju ja leidnud, et see sõltub meie tähelepanust, keskkonnast ja isiklikest kogemustest. Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest.
Kultuur mõjutab meie arusaama ajast. Mõned kultuurid elavad olevikus, teised minevikus või tulevikus. Aeg on seotud ka rituaalidega – sünnipäevad, pulmad, matused. Need sündmused annavad meile tunde, et aeg on mõõdetav ja oluline.
Ometi me ei tea, mis on aja sügavaim olemus. Me mäletame minevikku, aga me ei tea, mis on tulevik. Me loome ajalugu, aga me ei tea, mis on meie igavikuline eesmärk.

Ajaväljade laotuse taga
säravad sinised silmad.
Leppima harjunud mõistus ei jaga,
millest ta elus jäi ilma.
Ükskord me nagunii laseme lahti
kõigest, mis koormaks ja paha.
Ometi elus ei leia me mahti
vaadata laotuse taha.

Väga rohelise sisuga raamatus ruulivad sedapuhku elektrimolekulid, vesinikuautod, naeruenergia, tuulepargid, kõhugaase tootma aretatud lehmad, päikesepaneelid oma rahvalauluga “Olgu jääv meile päike” jpm.

Kaks vana härrasmeest – majavaim Rupert ja prügikastivaim Vilbert klopivad oma kaabud tolmust puhtaks, rüüpavad 100-aastast teed ja kukuvad seda rohelist küsimust arutama. Keskustelust võtab osa ka 6-aastane perepoeg Kusti, kes Ruperti jutupesale pööningul peale satub. Kurb raamat see igatahes pole.